Taastuvenergeetikast naftariigis

Naasnud ühest naftariigist Kuveidist, mis 90% oma sissetulekust teenib nafta ekspordiga ning kus peeti ülivõimas rahvusvaheline taastuvenergeetika alane kongress, on mul tekkinud mõningane pilt Lähis-Ida riikide energiamajandusest ja tulevikuplaanidest. Olgugi, et mingis osas oli selline eeskujulikult korraldatud rahvusvaheline üritus riigi strateegiline turundamine, võis siiski tunda ka siirast tahet ja mõistmist, et taastuvenergeetika on see valdkond mis tuleb endale selgeks teha ja kuhu suunas tuleb samme astuda. Seda siirast tahet näitas üles ennekõike insenerkond, kuid ühiskonnas austatud professionaalidena ja soovitajatena ei jäta see puutumata ka ülejäänud ühiskonnaliikmeid.

Kuveidi inimeste raiskavast elustiilist hoolimata oli sarnaselt Araabia Ühendemiraatides kogetule ka Kuveidis rõõm tõdeda, et ka naftaisandate ja kohalike investorite silmad on piilumas taastuvenergeetika suunas. Nii mõnegi võtmekõne järel avastas mõni naftaisand, et päikesest on võimalik elektrit toota, mille peale tõsteti käsi ja küsiti, et kas neid klaasitükke (päikesepaneele) on võimalk ka meil Kuveidis toota. Sellest oli aru saada, et huvi taastuvenergeetika vastu on olemas, kuid kohati tundus see rohkem huvina toota ja eksportida energiatehniliste seadmeid kui ise taastuvenergiat toota ja kasutada. Näiteks projekt DesertTech, mille käigus on plaanis katta osa Põhja-Aafrika kõrbe päikesepaneelidega ning vedada kogutud elektrienergia Euroopasse, on Lähis-Ida investoritele huvitav mõte.


Teisest küljest tajutakse ka ohtu - kuna 90% sissetulekust moodustab nafta eksport, siis igasugune nafta alternatiivide propageerimine võib tähendada neile riigi sissetuleku vähenemist. See aga neile ei meeldi ja kõik nafta mis maa sees on tahaksid nad võimalikult hea marginaaliga ära eksportida. Naftafirmas töötava inseneri käest saadud siseinfo kohaselt on Kuveidi nafta kogu-omakulu kuni nafta laevadel eksportimiseni (puurjaama rajamine, puurimine, inimkapital, amortisatsioon, puurtorni elutsükkel, esmane rafineerimine, pakendamine ja laevadele laadimine) $2 barreli kohta. Teatavasti hind maailmaturul aga kõigub vahemikus $70-$100, mis tähendab superkasumit. Riigiisandad ei ole loomulikult liiga huvitatud, et taastuvenergeetika hakkaks nõudlust ja ekspordimahte vähendama. See oleks ka justkui signaal, et Kuveidi naftavarud hakkavad lõppema ja see kujutab ohtu riigi välissuhetele ja sisemajandusele.


Kohalik insenerkond on aga päris võimsalt taastuvenergia rida ajamas ja see ei jäta puutumata ka naftaisandaid. Osaliselt vajaduse mõistmisest, osaliselt ärivõimaluste märkamisest ja osaliselt moepärast on ilmselt lähitulevikus oodata naftaisandate suurenenud investeeringuid taastuvenergeetikasse. Olgugi, et nende kliimasse sobib ilmselt kõige paremini päikeseenergeetika, uuritakse ja arendatakse ka teisi keskkonnasõbralikke energiatehnoloogiaid. Ühendemiraatide pealinn Abu Dhabi on otsustanud Nutika Võrgu põhimõttel ehitada null-CO2 linna, mis oleks igast küljest eeskujulik, jätkusuutlik ja keskkonnasõbalik näidislinn meie planeedil. Seda tehakse muidugi naftarahadega. Olgu see riigi turunduse pärast või näitamaks, et neil kõik ressursid suurte taastuvenergeetika projektide realiseerimiseks, näitab see siiski, et huvi on olemas ja taastuvenergia maht suureneb.


Kuna energiaallikaid iga päev juurde ei teki, siis kongressi paljud teadusartiklid ja ettekanded käsitlesid erinevate taastuvenergiatootmiste võimalikult optimaalset kombineerimist. Nende hulka kuuluvad kõikvõimalikud kombinatsioonid: biomassist, päikesest, tuulest, vesinikust, biogaasist ja maagaasist. Loomulikult ei pääse taastuvenergiaallikate üldisesse elektrivõrku ühendamisel üle ega ümber Nutikate Elektrivõrkude teemast, mis kätkeb endas nii elektri tootmist kui tarbimist, palju automaatikat ning pisi- ja jõuelektroonikat. Tuumaenergiat nähakse samuti ühe emissioonivaba elektritootmise arengusuunana, mida on raske teiste elektritootmisviisidega asendada.


Kongress oli korraldatud eeskujulikult ja koonerdatud polnud millegagi, õigemini kokkuhoiust, säästlikkusest ja energiatõhususest ei saa selles riigis eriti juttugi olla kuna Kuveit on energiatarbimises inimese kohta maailmas esikohal. Olgu ka öeldud, et enamik kodanikke elab keskmiselt 400m² energeetiliselt ebatõhusas ülejahutatud majas ning sõidab suure linnamaasturiga, mille 70 liitrine paagitäis kütust maksab alla 200 krooni. Kütuseliitri hinda kohalik inimene ei tea, kuid see on umbes 3 krooni liitri kohta. Loodetavasti on see energiatõhususe mentaliteet veel kujunemas ning ühel päeval näeme ka Lähis-Ida riike panustamas planeedi jätkusuutlikku arengusse.

Kongressil osalemist toetas Euroopa Sotsiaalfond läbi Tarkade Otsuste Fondi.

Energeetika keskkonnasäästu vinklist

Energeetika on viimaste aastate jooksul erinevatel põhjustel saanud paljuräägitud teemaks ka avalikkuses. Teatud ringkond räägib energeetikast poliitilisest vaatenurgast, teised suurt äri silmas pidades, paljud rõhutavad energia turvalisuse ja varustuskindluse olulisust, aga vaata et kõige olulisemana võiks nimetada energeetikat Kyoto protokolli raamistikus. Sisuliselt tähendab viimane pikaajalise jätkusuutliku energiamajanduse ja energiatehnika arendamist, mille tulemusena väheneksid inimese poolt atmosfääri paisatud nn kasvuhoonegaasid. Sellega püütakse tagada inimkonna ja selle normaalse elukeskkonna säilimist meie planeedil.

Septembri alguses Kreeta saarel toimunud konverentsil 11th International Conference on Environmental Science and Technology olid luubi alla võetud energiatehnilised teemad just õhu-, vee-, pinnase ja elukoskkonna parandamise seisukohalt. Seekordne üritus oli minu jaoks uude ja hariv peamistelt selletõttu, et energeetika oli tihedalt seotud keemia valdkonnaga. Enamike teadusartiklite ja ettekannete ühiseks nimetajaks oli nn enerkeemia, mis seob endas just energeetika ja keemia. Sellist lähenemist polnud mina veel enne kohanud ning see oli omamoodi silmiavav üritus, kus ma õppisin nägema oma koduvaldkonda läbi sellise prisma, kust ma seda teemat polnud ennem näinud.

Vee ja õhusaaste küsimused on aktuaalsed igas urbaniseeritud piirkonnas ning nende probleemide uurimine ja lahendamine on vajalik igale inimesele. Sellest tulenevalt oli seotud energeetika ka tervishoiuga. Kreeka ühe ülikooli teadlased olid isegi välja töötanud matemaatilise mudeli kuidas planeerida linna infrastruktuuri – autoteid, rongiliiklust, elektriliine, alajaamu – nii, et sellest tulenev saastekoormus linnale oleks võimalikult ühtlane. See mudel võttis arvesse ka linna geograafilise asukoha, mis tähendab seda, et linna kõrval lahes vee liikumine ja linnas õhuliikumine tagaksid linnaõhu maksimaalse vahetuse.

Mitmed artiklid ja ettekanded käsitlesid biokütuste tootmist jäätmetest ning jäätmete kasutamist biogaasi kogumisel või energiatootmisel näiteks arendusjärgus olevates plasmapõletusahjudes. Kui nüüd veidi lähemalt mõtlema hakata siis jäätmete kasutamine energiatootmiseks on ju üks loogilisemaid ja esmasemaid ülesandeid mida inimkond võiks ellu rakendada. Seda selletõttu, et õhtumaises pakendikultuuris kulutatakse palju finants-, inim- ja loodusressursse just pakendite tootmiseks ja kaupade pakendamiseks ning seetõttu on tarvilik saada võimalikult palju pakendite tootmisele kulutatud energia pakenditest tagasi.

Kuna konverents toimus juba üheteistkümnendat korda, siis võib arvata, et korralduse ja ettekannete kvaliteet oli tasemel ning kohati isegi ületas minu ootusi. Konverentsil osalemist toetas Euroopa Sotsiaalfond läbi Tarkade Otsuste Fondi.